esmaspäev, 3. august 2015

Nota Bene



Stash versus Trash

Alustame algusest. Vaja on kindlasti kaasa võtta soojad riided, isegi siis kui kodus parasjagu 27 kraadi lagipähe sirab,siis uskuge mind, merel ja kohapeal võib olla jahe. Samuti pole erilist vajadust endale võtta kaasa valgeid riideid. Pesumasinat ju pole ja isegi kui sauna kausis asju pesta, siis kuivama pannes on trikikas leida pesulõkse. Ja tuult on saarel kogu aeg, sellest puudust küll ei tule, asjad kuivavad ära aga võivad ka ära lennata.

Kõige tähtsam lõik on toidu kohta. Nimelt puudub rannamajakeses külmetuskapp, mis tähendab et piimatooteid kaasa võtta ei maksa. Kui me aga ringi kondasime tubades siis avastasime pildikese, kus peal inimesed toidumoona rannikul olevasse kaevu langetasid. Seda varianti võiks isegi proovida, kui pole kartust, et midagi pärast üles tõmmata ei ole. Kindlasti kaasa võtta magusat. Isegi siis kui magusat eriti ei söö ja poes olles ei tundu et vaja võiks minna, siis tegelikult tuleb magusaisu seal kindlasti. Uskuge mind, me suutsime meenutada kõiki kooke ja magustoite mida me elu jooksul olime silmanud ja tegime suuri plaane hakata meeletult kokkama nii kui koju saame. Arvates et seal köögis mitte midagi ei ole, eksite, kindlasti on seal riiulites mitmeid erinevaid topsikuid soolaga, ka on seal erinevaid pudrusorte. Kohvi kinldasti on, on kinniselt pakis, lahtiselt purgis ja veel erinevates anumates. Teed- teed seal on ka. Eriti maistev on majakavahi piparmündi tee, mis on pakendatud vanasse kakao purki. Samuti seedimisteed, hingamisteede haiguste teed, öko-teed ja erinevaid pakiteesid. Meie õhtute tegevuseks oli seista veerand tundi tee riiulite ees ja valida millist teed sel õhtul jooma hakata.

Magamiskott is a must. Seda sel põhjusel, et nii on kõige soojem magada. Me mõtlesime ka teki kaasa vedimise peale, aga olime väga meeldivalt üllatunud et magamiskoti valik oli see kõige õigem. Magamise juures on vahva ka see, et vaheldust vajades on võimalik voodeid vahetada, või isegi tube.

esmaspäev, 1. juuli 2013

Day 6 - Peepu oodates

Päev algas juba lahkumise vaimus. Agendas olid järgmised asjad, mis tuli kindlasti veel ära teha:
  1. Geopeituse aarde otsimine
  2. Majaka lambiruumi välise reelingu taha ronimine
  3. Logiraamatu sissekanne
  4. Rannast paar kivi lillepoti jaoks korjata
  5. Kõik asjad, mis me saare peale laokile oleme jätnud, kokku korjata ja ära pakkida.
Kes Geopeitusest varem kuulnud pole, saab sellest rohkem lugeda siit: http://www.geopeitus.ee/
Mina hakkasin ka mängima ainult sellepärast, et Keri saarel pidi üks aare olema ja kui me juba seal oleme peab ju kõik aarded ka üles otsima. Pilte ma sellest ei pane, et teistel mängijatel ka põnevust oleks. 

Majaka lambiruumi välise reelingu taha ma poleks ise ronima hakanud, aga kaks meest süstaseltskonnast tegid selle nalja ära. Ega ma ei saanud siis alla jääda! Marja pidi kindlasti seestpoolt pilti tegema. Ütlen selgituseks, et see pole mitte see tavaline rõdu, kus kõik turistid käivad, vaid umbes 15-20 cm laiune riba ümber lambiruumi, kus peab astuma jalg jala ette. Pidin ju ikka kogu ringi ümber majaka ära käima. Lisaks viib sinna redel, mis on ühest küljest lahti ja redeli taga pole reelingut. Päris kõva adreka laks oli, käed ja jalad värisesid kui tagasi lambiruumi jõudsin. 


Logiraamatu sissekanne sai tehtud, rasvakriitidega joonistusi lausa üle kahe lehe.

"Paar kivi" tulid ka kaasa. Õnneks leidus köögis paar kilekotti ja õnneks paat ei läinud põhja.

Peep pidi kell 7 Tallinnast tulema hakkama, nii et 7 ajal pakkisime viimased asjad kokku ja asusime ootama. Ootasime nagu seda va prohvet Maltsveti valget laeva. Kõigepealt köögiakna peal, siis elutoa akna peal. Kui kell oli 9 saanud ja kaelad juba kõverasse kiskusid, kolisime majakasse üle. Kuulasime Skyplus Top 40 ja pungitasime silmi Prangli suunas, nii et valus hakkas. Teletorn paistis täitsa ilusti kätte ja Maardu triibuline korsten ka. Kui me nii närvis poleks olnud, et koju ei saa, oleks täitsa mõnus olnud.
LÕPUKS kella kolmveerand kümne paiku nägime merel pisitillukest täppi. Siinkohal tasub tsiteerida Eesti huumoriklassikat:

Pantalone: "Khkmm.. Mina juba eemalt vaatan, et sealt eemalt tuleb, paistab üks täpikene."
Fata Morgana: "Mis täpikene?"
Pantalone: "No seda minagi mõtlen , et mis täpikene see huvitav on ja mis täpikene. Eks ma vaatan täpikene läheb suuremaks, suuremaks. Ei ole täpike, see on inimene ju. Ei ole inimene, see on naine. Ei .. see ei ole.. see on NEIU. Tuleb neiu.. Ma korraks vaatan teiselepoole ka , äkki tuleb kaheltpoolt. Ei, ei tule, ei tule. Ühelt poolt, sama neiu. Tuleks kolm, tuleks kolmelt poolt. Seekord tuleb ühelt. Tuleb neiu, prints valis ta välja muah muah muah. Tuleb neiu, eksole. Pikk tee on tulla ka ju. Tuleb.. tuleb..ootootoot, istub. Istub maha."
Fata Morgana: "KIVILE."
Pantalone: "Tuleb neiu ühelt poolt, kiviga. Paneb kivi maha, istub kivile. "
Fata Morgana: "Ei tule kiviga, kivi on siin, mis tast kaasas tassida?"
Pantalone: "Kivi on raske.
Tuleb neiu , ühelt poolt kiviga. Kivi on siin, mis tast kaasa tassida? Kivi raske. Viska kivi minema. Neiu viskas kivi minema. Teiseltpoolt tuleb veel üks neiu. Ka kiviga. Viskab kivi veeeel kaugemale. Kolmandalt poolt tuleb veel kolmas, eelmiste õde kõige noorem, kõige lollim. Aga kõige tugevam. Viskab kivi kõige kaugemale. Nii saime meie endale eepose."

Nali naljakas, aga siis hakkas kiire majakast alla jõuda. Kummipaat põristas hämmastavalt ruttu randa. Aitasime uutel saarevahtidel asjad majja kanda ja tassisime enda tavaari randa. On väga reassuring, kui kapten ütleb: - "Tagasisõit saab huvitav olema".
Mina: "Kuidas siis siiatulek oli?"
Kapten Peep: "Huvitav. Aga tagasisõit tuleb veel huvitavam. Mida kiiremini me siit minema saame, seda parem."

Siis hakkas alles päriselt kiire. Asjad sivalt paati, otsad antud ja sõit läks lahti. Ja milline sõit see oli! Kui tulles võttis vahepeal südame alt kõhedaks, siis kui kummipaat kõvemini raputas ja maa silmapiiril alles ähmaselt paistis, siis minekuga ei anna võrrelda. Ei raputanud. Aga me liuglesime oma pisikese lootsikuga üles laineharjale ... ja kõmaki! alla lainete vahele. Jälle üles laineharjale ... ja veel suurem kõmaki! alla. Iga paari minuti järel saime mereveega kasta. Missugune värskendav näotoonik, otse loodusest! Tegelikult oli kogu see sõit nii sürreaalne, nagu vaataks eriti hea kvaliteediga telekat. 5D kino. Meie ajud ei graspinud seda olukorda, et me oleme päriselt ka mingi minipaadiga, mis veedab rohkem aega õhus kui vees, keset merd. Ning kui tulles riskisin ikka telefoniga paar pilti üle paadinina teha, siis minnes surusin kramplikult küünarnukiga käekotti istmete vahele, et see üle paadiääre ei lendaks.
Peebu hulljulguse (gaas põhjas!) ja meie palvete jõul saime kuidagiviisi märjalt ja külmunult ikka kohale. Poolteist tundi tulime.

Esimene peatus: McDrive. Teine peatus: Statoil. Edasi koju. Milline luksus on pesta sooja voolava vee all käsi, panna telekas mängima, süüa burksi, siis minna kuuma duši alla ja magada OMA voodis. Me olime ikka täitsa metsistunud Džungli-Jane'id, kes nüüd on said tagasi tsivilisatsiooni. Täna käisin kohe mõnuga ostukeskuses ja nautisin tarbimist.

Sellega lõppeb meie 6 päevane seiklus. Eks te ise teate, kas tahate järgi teha või ei. Kogemuse võrra saate rikkamaks ;)

Siia blogisse tuleb veel juurde praktilisi nõuandeid, mida kaasa võtta ja teada.

Side lõpp.

pühapäev, 30. juuni 2013

Day 5 - salamaasikad

Eilse päeva highlightid:

Külas käisid mehed ja naised süstadega Äksi saarelt ja ehmatasid meid poolsurnuks. Hiilisid nii vaikselt randa, et isegi kajakad ei kuulnud ega tõstnud kisa. Nemad küüti ei pakkunud, läksid mõne aja pärast Pranglile edasi. Kuid nad jätsid meile külalisteraamatusse mõned read:


Kui külalised olid kaugemale aerutanud, hakkasime sauna jaoks puid tooma ja leidsime saare salajase metsmaasikastashi ühe põõsa tagant. Oleks veel koort ja suhkrut olnud! Aga niisama olid ka supernjämps.





Õhtune entertainment oli Youtube. Ilma internetita läheks küll vist hulluks. Noh raamatuid võib ka lugeda:


Leppisime Peebuga kokku, et tulevad täna õhtul järgi. Nüüd pole muud teha kui ooodata.

laupäev, 29. juuni 2013

Day 4 - pingviinid seljas!

Iga ööga saab üha paremini magada. St. me muutume võitluses kärbestega kavalamaks. Saarel õpid üldse igasugu pisiasju rohkem hindama.
Eilse päeva highlight oli see, et metsliilial läks kauaoodatud õis lahti. Esimene kogu saarel! Tõendusmaterjal:


Ilm oli muidu kardinaalne vastand eilsele. Otsisime endale päevitamiseks tuulevarjulist kohta, mille teisel pool maja leidsime. Ongi nii nagu eelmine saarevaht ütles: kui ühel pool maja on tuul, siis teisel pool ei ole. Saime nädala päevituse ühe päevaga. Aga mütsid olid ikka peas, et päikesepistet ei saaks. Põdrapäkapikk õpetas mind pärga tegema.


Siis me püstitasime saunast leitud telki ja suutsime täitsa ilma juhendita hakkama saada. Esimesed pool tundi üritasime telgi seinu ikka kaardu ajada, nagu normaalsel kuppeltelgil käivad. Siis saime aru, et see on hoopis vigvam.



Siis käis meil esimene (ja siiamaani viimane) külaline Lembit oma valge jahiga. Tegime talle tuuri majakasse ja vastutasuks pakkus ta küüti Tallinnasse. Aga ega siis majakat saa täitsa valveta jätta!

***

Õhtupoole kui me olime juba punased nagu vähid ja päike piilus majanurga tagant, võtsime südamed rindu ja läksime kajakate territooriumi (ehk siis saare kividega kaetud rannaäärt) avastama.
Keri külalisteraamatus olid tüdrukud kirjutanud aastal 2009, et nad keetsid Keri kirssidest kirsimoosi. Nüüd oli meie uus missioon leida üles kirsid. Leidsime ka, metskirsipõõsaid on siin päris mitu, niiet järgmine kord tuleb end siia rihtida kirsihooajaks.

Mõned klõpsud:



Majaka sissevarisenud külg.


Marja eksitas kajakaid niikaua.


Kuidas traktor randa sai?
Pranglis teatakse. Aasta võis olla umbes 1970 kui saarel olid kõvad ehitustööd. Ehitajateks olid sõdurid. Ei olnud nad stroibati (ehituspataljon) mehed vaid hirmsad karistust kandvad disbati (distsiplinaarpataljon) mehed. Ühel päeval avastasid Prangli mehed, et Keril on üks traktor, millega rannast kive kai ehitusele veeti ja Pranglis oli just üks vidin puudu, mis Keri traktoril olemas. Kuna vidinat kusagilt võtta ei olnud, siis leiti et Pranglil on seda vidinat rohkem vaja kui Keri disbati meestel. Võetud siis parjalt viina kaasa ja sõideti Kerile sõprust tegema. Disbati mehed jätsid kohe töö katki, kui nii palju sõprust saabus. Traktoritki ei viitsitud kaldale lähemale ajada. Kui viina oli juba kõvasti sisse võetud, saadeti üks mees salamahti vidinat maha kruvima. Kui vidin käes, sõideti varsti võidurõõmsalt minema.  Legend räägib edasi, et liikumatut traktorit taheti järgmisel päeval merest ära päästa ja kraanaga püüti traktorit kalda poole nihutada. Kuid ka kraana läks seal samas katki ja jäi traktorile seltsiks. Nii nad seisavad seal siiani.


Helikopteri maandumisplatsi leidsime üles.



Meie kodu.


Õhtul tagusime poole ööni küünlavalgel kaarte, sõime purgist kurki  ja proovisime kõiki teesorte, mis köögis saada oli.



Day 3 - kus on puud?

Keri saarel ei ole kahte ühesugust päeva järjest. Kui kolmapäeval sai õues peesitada, siis neljapäeval ei saanud isegi nina uksest välja pista ilma, tuul selle küljest puhuks. Seega olime suurema osa päevast toas, vedelesime toas, lugesime raamatuid ja näksisime kõike, mida köögist leidsime.

Keril on oma raamatukogu. Siit leiab midagi igale maitsele:


Leidsime Jaan Krossi kogutud teoste vahelt:


Igavuse peletamiseks on siin mitmeid võimalusi. Võib näiteks õppida Hispaania keelt:


Võib teha oma siinveedetud ajast koomiksi, nagu tegi üks eelmine saarevaht:




***

Päeva highlight oli kajakatibude koorumine. Kolm täpilist tibu tuterdavad üsna maja lähedal kivide vahel. Kajakaemme käib neid toitmas ja kogu perekond hoiab valvsalt silma peal. Püüdsin neid siis kaugelt pildile saada.



***

Õhtul tahtsid Kunksmoorid sauna teha. Algasid puudeotsingud. Kuna Keri saarel puid ei kasva, peab keegi olema need siia toonud. Lõpuks helistasime Peebule ja kõne läks umbes nii:

- "Tere Peep! Kuule kas siiin puid ka on?"
- "Tere. On küll."
- "Aga kuhu need peidetud on?"
- "Puud on lõkkeaseme kõrval."

Vaatame koos aknast välja lõkkeaseme poole. Mida ei paista, on puud.

- "Eee...siin ei ole neid. Puid. Lõkkeaseme kõrval pole midagi."

Vaikus.

- "Hallooo?!"
- "Kas need on tõesti kõik ära põletatud või??"
- "No siin pole ühtegi puud."
- "Siis on kuuris."

Vahepeal oli ju jaanipäev, duh. Läks lahti jaht kõigepealt õigele kuurile ja siis puudele. Lõpuks leidsime mingid niisked pakud kuuri räästa alt ja saime sauna küdema. Minu, linnatüdruku, jaoks oli see esimene oma köetud saun ja hakkama sain, jee!

***

P.S. Siin saarel olles tunned oma tegelikku tähtsusetust loodusjõudude kõrval. Kui veel samasugust tormi tuleb, siis ei pääse me paar päeva oma kummipaadiga kuhugi.

***

P.P.S. Marja jäi koristades juukseidpidi kärbsepaberisse kinni ja arvas, et kummitused tulevad.

neljapäev, 27. juuni 2013

Day 2 - kaks Kunksmoori ja Nukitsamees

Magama olime läinud kõrgete ootustega, et üksiku saare vaikses majas merekohina saatel peaks tulema maailma parim uni.

Ei.

Esiteks, oli liiga vaikne, et magama jääda. Pole liiklusmüra, külmkapi urinat ega naabreid. Teiseks kuuled tühjas majas igat kolksu ja kriuksu ja sisendad endale, et see oli lihtsalt uks/aken/tuul või mingi muu vanale majale loomulik hääl. Kolmandaks: kärbsed. Kõige tüütumad kärbsed ever, kes sumisevad ja kasutavad su nägu maandumisrajana. Ja neljandaks ei lähe väljas peaaegu üldse pimedaks. Kokkuvõttes olime kõik kolmekesi juba kella 4 ajal üleval, umbes 2-3 tunnise unega. Isegi hommikuprogrammini oli veel mitu tundi aega. Kuid isegi kell 5 hommikul on siin õues mõnus. Tuuline, aga tuul ei ole nagu kodus, vaid on selline pehme ja soe.  

Kella 7 ajal ronisime juba majakasse. Majakas on pandud lambiruumi istumiseks padjad ja on tekitatud selline cosy lugemisnurgake, aga oioi kui palav juba  varahommikul oli. Ilmselt on seal vihmase ilma korral palju mugavam kui palaval suvepäeval.


Peale majakast allaronimist oli aeg alustada sellega, milleks me siia tegelikult tulime - päevitamise ja lugemisega. Kalda äärde on sätitud paar lamamistooli just nii, et oleks eriti zen merele vaadata. Kahjuks ei meeldinud see plaan kajakatele, kes tõstsid kohe kui ennast paika sättisin, kõva hädakisa. Lootsin, et kui ma vaikselt istun, siis nad harjuvad ära, aga kui paar kajakat mu pea kohal ähvardavalt järjest madalamaid ringe tegi, oli aeg maja juurde tagasi tõmbuda. Hiljem rannal jalutades oleksime kirju munaga pesale peaaegu peale astunud, seega soovitan tulla saarele kui kajakate pesitsusperiood on läbi.

 Keri saare wildlife'ist oleme teinud järgmisi tähelepanekuid:

Kärbsed.
Väga protective kajakad, kes nalja ei mõista.
Kuldsed kiilid.
Paksud pardid, kes laperdavad tiibu ülikiiresti, et oma paksu keret üle vee vedada.
Vähemalt kaks pardiperet, pardipojad ujuvad ema kannul reas ja õpivad kivide vahelt kala püüdma.
Kaks luike.
Pääsukesed, tavalised ja albiinod.
Uudishimulikud linavästrikud.
Üks lepatriinu ja mõned muud täpilised mardikad.
Paar ämblikku, kes ilmselgelt ei suuda ohjeldada kärbeste populatsiooni.
Rebane on kahjuks surnud. Tõenäoliselt langes kajakate ohvriks.


 ***

Stabiilselt 27 kraadi, aga meretuulega. Tuulelohe lennutamine, lõunauinakud (jah, mitmuses) ja grillimine on muutnud peened Lihtsa Elu tibid pruunideks Kunksmoorideks. Ilmselt vaatasid potentsiaalsed turistid meid Pranglilt binokliga või netist veebikaameraga ja otsustasid et targem on eemale hoida. Muidugi võivad külaliste puudumise põhjuseks olla ka ümber saare ringlevad äikesepilved, mis öösel saare kohale koondusid. Mõni kõmakas pani lausa aknaruudud värisema. Uni oli sellegipoolest parem kui esimesel ööl.

Hommikul viskasime viimase grillvorsti kajakatele. Loodan, et nad leiavad meie lepituskatse kivide vahelt üles.

***

Ja siit tulevad mõned pildid:



 DIY kärbselõks. Youtube'ist õppisime muidugi.


Aga see väga hästi ei toiminud, niiet pika tuuseldamise peale leidsime kaks rulli kärbepaberit, jee!


Majakas.


Rahulolev Kunksmoor.


Jõu- ja ilunumbrid.


Tuulelohe lennutamine ja Keri saare fashion show.


Lihtsa Elu võileivagrill.

Ja lõpetuseks üks video sellest, kuidas me lõkke jaoks hakatust teeme:




kolmapäev, 26. juuni 2013

Day 1 - arrival package

Peebuga oli lepitud, et stardime umbes täpselt kell 7. Kella 7 ajal avastasime, et tegelikult ei tea keegi millisest sadamast see start toimub. Seiklused algasid seega juba mandril  - 4 naisterahvast vs. GPS. Tegime gepsule 1-0 ja jõudsime poole kaheksaks Rohuneeme sadamasse.
Sadamas tutvustati meile paati. Ma pean ütlema, et kõigepealt me arvasime, et see on mingi meremeeste nali. Kui me saime aru, et see nali ei ole, siis ma juba mõttes loetlesin, mille me esimesena maha jätame, kuna there's no way, et sellesse lootsikusse mahuvad 4 inimest, toidukotid, riidekotid, magamiskotid ja 25l vett. Siin see on (jah, see keskmine):





Sõit läks lahti alles peale 9, enne seda tšillisime niisama paadis. Sõit pidi kestma 35-40min, aga meie raske pagasiga tulime vähemalt tund aega. Väike laine oli ka. Meie kontoriinimeste kanged seljalihased olid igatahes kohale jõudes täiesti läbiklopitud. Heas mõttes.
Majaka võtmed said üle antud ja eelmine saarevaht põristas kummipaadiga tagasi.